Paunküla Heaolukeskuse vibujahi rada viib sind loodusesse, kus saab end proovile panna nii täpsuse, keskendumise kui ka kannatlikkuse osas. See pole lihtsalt vibu laskmine – see on seiklus metsas, kus iga märklaud ootab sind järgmise nurga taga. Sobib nii esimest korda proovima tulijatele kui ka neile, kes tahavad adrenaliini ja vaikse metsaraja kombinatsiooni.

Hiljuti käis meil külas ka armas Ketlin, kelle sulest ja kaamerast sünnib Instagramis silmapaistev, vahetu ja inspireeriv sisu. Ta otsustas proovida, mida tähendab vibujahi rada Paunküla stiilis – ja jagas ausalt oma kogemust, tunnet ja kõike vahepealset.

Ketlini elamust saad nüüd lugeda siit alt edasi.

“Isegi, et ilm oli pigem jahe ja harju keskmisest tuulisem, otsustasime ühel pühapäeval ette võtta Paunküla Heaolukeskuses Vibujahi. 

Kaenlas oli kolm sõpra, kõik meessoost, kellega mina, väikest kasvu naisterahvas, üritasin seal siis võistelda. 

Ma ei olnud kunagi vibu vist niimoodi käes hoidnudki, keegi meist polnud. Ja nüüd kohe märk ees ja koolitus alaku! Saime oma instruktaaži – kõigepealt hoiad teda sirge käega ees, siis paned kiire klõpsuga noole nööri külge, keerad vibu õiget pidi… ja siis tõmbad, väga spetsiifilisel viisil. No okei, teoorias väga lihtne ja vaatad seda õpetajat nagu “ah okei mis see ära on” aga kui ise proovisin… kohe nool enda ees maas ja mõhkugi aru ei saanud. 

Kui nüüd ausalt öelda, siis minul alguses kohe üldse ei hakanud minema. Mehed muidugi said selle suhteliselt kiiresti käppa ja said valdavalt märklauale ka pihta. Ma aga pusin seal ja kuskile see nool lennata ei tahtnud. AGA SIIS! Midagi juhtus ja ma hakkasin täpselt samamoodi märgile pihta saama. Mitte isegi paar punkti, vaid üle 20 punkti tuli mul lõpuks märklaualt ikka ära.

Siis järsku öeldi, et nüüd metsa jahtima… Ma olin nagu “oot oot päriselt või?”

Tegelt on Paunküla Heaolukeskusel enda metsaala, kuhu on lihtsalt loomade topised pandud. Muidu mängitakse seal ka paintballi. 

Ma olin päris kindel, et see jääb ka minu suureks komistuskiviks. Kuid siis lasin nn “rebast” ja sain pihta. JEE! Ei olegi nii saamatu. Iga loom andis 10 punkti, kokku oli neid 3. Mina ja teine sõber saime ainukesena kahele loomale pihta. Üks mees ei saanud näiteks ühelegi pihta, seega ma tundsin küll ennast väga vägevana seal. 

Läksime tagasi oma algpunkti ning kae värki! Kõik punktid kokku lugedes jäin mina TEISEKS. MINA! Kes ei ole mitte kunagi millegi sellisega tegelenud ega arvanud, et ma isegi hakkama sellega saaks. Meestele tegin ära, äge ju :D!

See sõber kes võitis, ta ei loe kah. Ta on alati kõiges nii hea, et meie sõpruskond teda enam ei arvestagi, sest vahet pole, mida teeme, ta võidab. Seega põhimõtteliselt olin mina nagu võitja!

Peale ägedat vibujahi elamust saime mekkida sooja kisselli ja häid pirukaid – täpselt see mida keha nõudis peale tegutsemist. Kissell viis veel lapsepõlve ka tagasi, sest kus sa veel saad kisselli niimoodi tänapäeval?

Mina igatahes soovitan vibujahti kõigile. Hea viis veeta aega värskes õhus ja omavahel ka natuke võistelda. Kõige parem on ilmselt minna 6-liikmelise seltskonnaga, siis ei lähe liiga kiiresti ega veni väga pikale.”

Vaata erinevaid aktiivseid tegevusi veel meie kodulehelt www.paunkula.ee